... SATAN

Ma avastan ikka ja jälle, et semestrilõpud lükkavad mu vahvale lõbusõidule halbade mõtete maailma. Ma olen tegelikult kuulnud kirjeldusi sellest, kuidas sess ja lõputööd on natuke nagu ameerika mägedele sõitma minemine ning pidev eufooria ja depressiooni vahel pendeldamine. Tuleks justkui tuttav ette! Samas ei saa ma just öelda, et see eufooria poolele kaldumine mu kohta ka käiks. Mulle on see rohkem nagu ilma aerudeta paadil keset Suure Ängistuse Merd jätmine.

Kõige halvemad on vist need hetked, kui ma enam/veel ärkvel pole, aga samas veel/enam ei maga. Oh, kuidas ma ei salli seda, et peast jooksevad läbi sada soovunelmat (a'la "Mis siis, kui ma saan talt kirja ja ta ütleb, et see on okei ja ma võin töö ära viia?"), millele pool minutit hiljem päriselu kaela sajab ("Kuuurrraaaaattt, keda ma lollitan!").

Lollus.

Ma avastasin endas ressursse selle aastatuhande esimese paari aasta jooksul välja lastud laulude pärast nostalgitsemiseks. Natuke on küll kummaline tabeleid selle saatel vorpida, aga vähemalt ei ole mul erinevalt eilsest täna probleeme Bono enda pea tagaosast välja ajamisega.
Ma suren siia selle tööga maha, aga vähemalt näen ma lõpusirget ja see ei olegi nii kaugel, kui ma vahepeal arvasin. Ma tean, et õde Tiina lööb mul selle mõtteavalduse eest hambad kurku, aga ma pean ütlema, et on ikka tore, kui mu sõbrad-tuttavad ookeani(de) tagant vahel mu pead patsutavad ja ütlevad lohutavalt, et kõik saab korda ja mida vähem ma põen, seda rohkem jääb mul aega töö enda kirjutamiseks.

Täna hommikul ärkasin ma üles selle peale, et kell 7:24 tõi mu telefon kuuldavale hämmastavalt kõva piiksu ja vibreeris korraks tugevusega, mis tol hetkel väga möödasõitvat rongi meenutas. Võib-olla on asi selles, et tavaliselt jätan ma telefonile ööseks midagi pehmemat nagu vaip alla, et ta seda õudset häält ei teeks, aga seekord olin ma umbes kella nelja paiku voodisse vajudes liiga unine, et seda pisiasja korda ajada.

Niisiis ärkasin ma üles suure paanikaga, et mis kurat nüüd lahti on ja mis toimub ja nii edasi. Pärast poolesekundilist meeltesegadust jõudsin ma järeldusele, et helide allikaks on mu põrandal lebav telefon. Selle avastuseni jõudnuna võtsin ma selle kätte ja märkasin, et 1) esimese hooga võtsin ma telefoni valepidi kätte ja ei saanud aru, mis valesti oli, ja 2) poolunes olles on hämmastavalt raske klahvilukku maha saada. Ma nägin küll, et "klahviluku eemaldamiseks vajutage *" või midagi, aga selle teksti lugemine, reaalselt tärni üles leidmine ja sellele vajutamine võtsid palju kauem aega kui väike must põrgumasin valmis ootama oli.

Kui ma lõpuks algul võimatuna tundunud ülesandega hakkama sain, vahtis mulle sealt vastu sõnum Kadilt: "Fnf t2c? Wtb dps"
Alguses kaalusin ma ideed LotRO pärast üles äratatud saamise pärast aknast alla hüpata (või tagasi magama minna), aga siis jõudsin ma järeldusele, et ma võiks Skype'i vaadata ja enda reidi liidrilt küsida, kas ta läheb sinna ja mis toimub. Nii ma siis ajasin end suure vaevaga üles, ajades protsessi käigus mõlemad padjad kogemata voodilt põrandale, takerdudes kahest tekist moodustunud puntrasse ja lõpptulemusena suure hurraaga (või siis mitte) ninali kukkudes. Need kaks meetrit mu voodist arvutini pole kunagi keerulisemad tundunud.

Ülejäänu ei olnud nii seiklusrikas, aga ma võin öelda, et mind lasti alles pärast kella 9 tagasi magama ja kui ma päriselt üles ärkasin, oli kell 13:49. Nii palju siis vara ärkamisest ja oma asjade lõpetamisest.

Vahel ikka ei lähe mitte.

Tund tagasi võtsin ma end kokku ja hakkasin oma (mõnikord lõputuna, teinekord liiga lühikesena tunduvale) sõnade nimekirjale 2006. aasta ÕS-ist vajalikke osi juurde otsima, endal kogu aeg kellegi hiilgav - nii mu juhendaja mulle kunagi ütles, ausalt - magistritöö sarnase osaga kogu aeg võrdlemiseks kõrval. Ma pole nimelt kunagi varem sellist p-setäit sõnu pidanud ritta seadma.

Tegin ca 70% oma asjast ära ja taipasin, et ma oleks pidanud igale sõnale terve sõnaartikli kaasa panema. Ma kohe ei saanud teistmoodi, kui et pidin kõva häälega "No kuradi raisk!" arvutile käratama ja lohutuseks Freecelli mängima minema.

Oh seda elukest.

Naljakas. Keegi algul ütles ja siis tegi midagi sellist, mida ma temast iialgi uskunud poleks (aga mis mind sellegipoolest väga rõõmustas), aga ma ei saa kellegagi rõõmu jagada, sest ma tean, mis nägudega mind vaadataks.

Aga no kurat, ma istusin terve öö selle probleemi otsas ja kui ma seda oma mure algallikale kurta püüdsin, siis tema ainult naeris mu üle. "Sa oled hull peast!" käratasin ma talle ta mitte eriti tõsise suhtumise pärast mitte eriti tõsiselt ja tema kõkutas ainult edasi. Ei no tere hommikust.

all these things were done in secret, all these things were done in secret

Kusjuures tõepoolest, tere hommikust. Ma ei märganudki, millal väljas valgeks läks. Iga kord, kui õhtupoolikul magama minna ja keset ööd ärgata, tuleb hommik lihtsalt ühe raskelt suure üllatusena. Ei tea, kas peaks enne kooli minemist veidi magada ka üritama?