... SATAN

Ma harisin oma debiilseid sõpru ja rääkisin neile, millal Eestis päike aastaajast olenevalt tõuseb ja loojub. Muidugi oli seal tükk aega ohhetamist ja ahhetamist (eriti veel siis, kui Alaska mees sõna sekka sai). Lõpuks ma kirjeldasin neile seda, kuidas juuni lõpus öösel taevasse vaadates Linnuteedki ei näe.

Ja otse loomulikult ütles üks: "Tahad, ma näitan sulle oma Linnuteed?"

fffffffuuuuuu-

Tiinal oli ikka õigus, kui ta ütles, et lihtsalt passides lähebki kogu aeg millegi päriselt tegemine järjest raskemaks.

.............................................
.............................................
.............................................

Kallid pärissõbrad! Mul oleks vaja, et keegi mu kohe praegu kättpidi ühikast välja tiriks ja mulle ütleks, et ma pean end kokku võtma ja võin pärast eksameid edasi vahtida.

ISSAND JUMAL, milline soigumine see vaimufilosoofia ikkagi on. Ma saan aru, et teistel inimestel oli vahva kolm sajandit selle üle arutleda, kas inimesel on ikka olemas vaim ja kas see on kehaga kuidagi seotud, aga minul isiklikult on pärast ca 100 lehekülje selleteemaliste arutluste lugemist kadunud ära igasugune soov veel mingitest vaimudest midagi kuulda.
Käige kuradile, dualistid ja biheivioristid! Seletage mulle ära, kas Morias orkide tapmine on vaimne või füüsiline elamus ja siis vaatame edasi.
...

Muid uudiseid elust enesest:

Ma olen tükk aega lillkapsast mingites tobedates kombinatsioonides teiste toiduainetega söönud. Isegi pelmeenid leidsid end hommikul lillkapsaga samalt taldrikult (ja tegelikult ei olnud üldse õudne). Ei tea, kust selline isu järsku peale tuli. Nähtusele puudub loogiline seletus.

Mu meelepoolikute seltskond saab mulle iga suure raskusega maadlemise järel järjest armsamaks. Meil on viimased kolm nädalat kogu aeg kellegi teisega diplomaatilised probleemid olnud, aga pole hullu, sest lõpuks peaks ikka kõik teised aru saama, kes päriselt kõige bossimad on.
... lisaks sellele teeb ühele mehele tüübile tegelasele tõprale ilmselgelt liiga suurt rõõmu see, kui ta mulle mingil moel meelepaha tekitada suudab. Õnneks on tunded vastastikused. Varahommikused verbaalsed duellid a'la "kui mina nii **** mängija oleks, hüppaks ma küll kohe kaljult alla" on päris huvitavad. Tavaliselt võidab tema. Kurat võtaks.

Võib-olla olen ma puudega või midagi, aga ma olen viimastel päevadel igal õhtul mõelnud, et ma peaks unegraafiku kuidagi nii sättima, et koju minnes plaksust kell 9 üles ärgata ja habeme arvutisse Skyrimit mängima minna suudaks. Ma tahan hirmsal kombel end välja murda bandiidilaagrist, kuhu mu vaene tegelane viimati kastide varjus luurates draakonit vahtima jäi. Kõik teised peaks juba rajalt maha võetud olema, nüüd tulebki ainult draakon maanduma sundida ja...

Ma pole ikka veel rakkaudest oma teksti ära kirjutanud. Helppo.