Ligikaudu kell 2.20 paneb Susanna "A Song of ice and Fire'i" kolmanda osa kõrvale, olles just läbi lugenud ühe Jon Snow peatüki. Äiates ja pisarates veereb ta voodist alla, et telefon haarata, et Silviale sõnum saata. Jon Snow ja Ygritte on ta terve seeria kõige kige kõige lemmikum ship ja tal on äärmiselt hea meel, et selle shipi mõlemad osapooled üksteisest mõnu tunda oskavad. Küll aga on kahjuks Susanna teadlik, et see laev läheb veel sama raamatu lõppedes kiirelt põhja. Ja see teeb ta äärmiselt kurvaks.
Kell 9.00 heliseb äratuskell. Vähemaganud Susanna snoozeb seda natuke edasi, aga uneaega juurde saab ta vaid 10 minutit. On vaja üles ärgata, et pesus käia, et tee juua, et üks peatükk vee lugeda, et viimased parandused teha, et välja printida, et
kooli minna, et laboriraport ära viia. Kell 12.27 klassiruumi 202 lauale tööd pannes särab tema silmsi triumf.
Läbi, see on läbi, seeeeeee on läbiiiiii, mõtles ta ja see rõõmumõte hõivas ta kuni ta kell 12.34 bussis maha istus ja raamatu kätte võttis.
Suvemõtteis Susanna otsustas lõpuks teha midagi, mida kooli viimased nädalad teda nii agaralt takistanud olid. Ta avas arvuti ja pani Skyrimi tööle.
Paar hea tundi väikest nola ei tee paha, mõtles ta. Pärast paarikümmet minutit mängimist tundis ta, et sisetunne on imelik. Ei, tegu polnud sellega, et draakon polnud tükk aega rünnanud, ega ka mitte dragon priestides, draugr deathlordides - tema sisetunne käskis tal TIKõppesse minna. Ja nii oligi, kõige hullem luupainaja oli tegelikkuseks saanud: sõnumites vaata vastu pikk-pikk rida asju, mida laboriraporti juures parandada saaks.
Ei, ei, ei, SUVVVIIIIIIIII, nuttis Susanna. Kuid see teda ei päästnud. Vajalikud parandused oli vaja ära teha.
Kas saadan teile meilile?, kirjutas Susanna tikõppesse, kuigi teadis, et see meetod ei rahulda õpetajat. Tõsi, meilist ei piisa, homme hommikul hiljemalt kell 11.30 peab parandatud töö olemas 202 klassi laual.
Kurb Susanna otsustas tegeleda sellega pärast jalgpalli, pärast Skyrimi, pärast ASOIAFi, pärast pisukest puhkust. Ta jätkas Skyrimi mängimist, kuid mitte enam nii entusiastlikult. Ilusa hommikumuusika saatel alustas ta teekonda üle lume ja mägede, aeg-ajalt vaadet nautides ja ümbruskonnas koopaid uurides ning side-queste tehes. Ta oli jõudnud juba
Solitudest Riftenini joosta kui ta arvuti otsustas LIHTSALT mängu kinni panna. Salvestamata muidugi. Niigi kurb Susanna lausa kihas vihast.
Jääb üle siis jalgpall, otsustas Susanna lollikindla tee kasuks. Küll aga esimeses mängus ei suutnud Inglismaa võita ja teises mängus Rootsi kaotas, tehes seega Susanna päeva veelgi masendavamaks. Talle jäi üle vaid silmitsi seista laboriraporti viimaste paranduste tegemisega.
So be it, mõtles ta avades Microsoft Wordi. Tülpimus oli tast peaaegu võitu saamas, aga viimaste jõuriismetega hakkas ta kirjutama.
Peaaegu valmis, ohkas jõuetu Susanna,
ainult viimased arvutused veel. Ta haaras kätte oma GDC kalkulaatori ja vajutas ON nuppu.
OH EI, karjatas neiu,
EI SAA OLLA. "Battery low", teavitas silt kalkulaatori ekraanil ja nii pidi tüdruk minema otsima teist kalkulaatorit... või uusi patareisid.
Selline oligi siis neiu Susanna muserdav päev - päev täis lootustepurunemisi, kurvastust, päev kus pääseteed muserdusest ei leidnud ta ei arvutimängudest ega jalgpallist ega ka Jon Snow'st.
FML, ohkas ta.
PS: Solitudest Riftenini ja arvuti crash on täiesti tõsi ja ei mingi liialdus.
My Opera
